Tere Tartu! Tere sina ka!

Ei suuda mina vaiki olla… ja eks varsti pea ehk rahva ees kirjutama kah, siis peab käpa soojaks ajama. Lisaks ei suuda ma tõesti ka vaikida. Fustratsiooni peab välja laskma.

Ühesõnaga ma olen nüüd Tartus. Ei saa päris öelda, et tagasi, sest otseselt pole ma kunagi Tartus elanud. Seega nüüd siis olen. Põhimõtteliselt juba kuuaega olen elanud. Mordoris. Ühikas, kus ma mitte midagi pm ei puutunud ja kus ma käisin vaid magamas.

Aga nüüd olen ma kolinud päris korteri moodi asja, kus vannituba asub samal korrusel ja köök ei ole kümnete meetrite kaugusel. Väga mõnus. Keset linna ja samas nagu maal.

Tõsi, sellel kõigel on ka miinus pool. Tunne on nagu oleks asotsiaali korterisse kolinud. Sellist jama poleks ma küll kunagi oodanud. Niisiis olen ma pm kolm päeva küürinud. Meel läheb nukraks ja õlu avita.

Eks see ole vist mingi pohhuism või kättemaks või mina ei tea mis… las-Juma-koristab põhimõte.

Esimesena tervitas mind külmkapp, milles olnud asjad olid ma arvan et üle kuu istunud mitte töötavas kinnise uksega külmkapis. Kõik hallitas, mädanes ja haises. Pärast kolme päevast pesemist, äädikaga nühkimist ta ikka veel väheke haiseb, aga mis teha. Ostame korgiga piima ja elame pm üle.

Õnneks esimene ehk polnudki kõikse hullem. Toit, roiskuv küll, aga ikkagi tunned ära ja saad kiirelt prügikotti visata. Vannituba oli selle eest hullem. Sõna otseses mõttes tuli teise inimese sitta koristada. Sitt mulle ei meeldi, süda läheb pahaks ja raske on. Aga mis teha. Eriti toredad olid ka verised tampoonid vannitoa prügikastis, mis tekitasid vägagi tuntavat haisu.

Aga nüüd, kus ma olen kolm päeva küürinud, istun tugitoolis jalad seinal ja olen enda üle isegi väheke uhke. Põrandad on pestud, tõmmatud, tolmud pühitud. Nipet-näpet veel on. Koridorilaadne nurk tuleks korda veel teha ja enda asjad lahti pakkida jaja..

Ja oodata, kuni hallituse, käärimise, kuivand verelõhn siit korteris lahkub ja asemele tuleb kodulõhn. See tunne, et kui teed uks lahti(mis tõsi vajab ka parandamist), et oled kodus ja võid kõik maskid koos mantliga varna visata(peaks ka nagid seina leiutama) ja lihtsalt olla. Vaadata katuselt taevast ja puid(täna nägin ka kirjurähni ja vist ka puukoristajat), sõlmida endaga rahu ja hingata sügavalt elu endasse.

Seega on mida oodata. Loodame et pettumus ei löö jalgu alt…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: