Kätest lahti – enesest lahti

Kummalisel kombel ei tea ma kuhu ma end nüüd joonud olen. Istun siin valge lehe taustal ja joon õlut. Pudel pudeli järel. Nii mitmes päev kulgeb. Üksindus. Mõtted kaovad, sest mis normaalset sa ikka õlleuimase peaga välja mõtled. Tapan mõtteid omasoodu, sest nagu näha raamatud vaid võimendavad tundeid. Raskeks läheb see elu siin maal.
Eile oli naiste päev ja mina olin kuratlik … inimene. Ehk jah nii oleks õigem öelda. Soolisu jätame välja.
Mõneti oli tore ja samas kuidagi nukker tunne tekkis vaadates hõljuvaid jumalannasid. Kainus hakkas pähe ja silmaklapid olid ehk liig läbipaistvad. Aga kõik on unustatav. Kunagi.

Vaatan oma käsi. Käed on tundunud nii palju kui mõtlema hakata. Aga ajuga võrreldes jätavad nad endasse arme. Vihmaste ilmadega ka tundeid. Valu. Praegu nad ei valuta, kuigi vaadates neid võiksid nad seda täiesti piinlikust tundes teha. Eks vanemaks saades nean enda nooruspõlve, aga praegu kahetsen vaid korraks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: