Kiri tundmatusse minevikku

Kiri tundmatusse minevikku

Ma tahtsin öelda, midagi hästi tarka ja ausat, kuid keel ei paindunud seda ütlema. See oleks toonud kaasa valu eneses.

Sa ütlesid kord, et olen vallutaja. Kuid ma unustasin küsida, et kas sinu või enese. Nüüd ei teagi, keda süüdistada neis aukudes mu kindlusemüüris.
Ajad läksid ja kaitsetornid tõusid. Tõusid ja tõusid nii et pilved kandusid endas tornitippude haavu. Aeg läks ning tuuletõmbus hakkas mu kõrvu kiskuma ja südant jahutama. Avastasin, et need ei olnud minu tornid ja müürid, mis kerkisid. Minu kindluskivid ümbritsesid kallistusena sind. Aga mina külmusin. Vaikselt. Jää muutus sõbraks. Sina aga olid kuninganna oma kindlus-lossis. Tugev, armastatud ja andekas. Mina… olin olemas. Ootamas. Värisemas.
Ajad läksid ja kevad tuli. Just täpselt nii palju, et ma suudaks haarata endasse kevadhulluse ja võidelda. Paaniliselt ja kiiruga. Ehk liigseltki.
Võitlesin end jääst vabaks ja proovisin haarata kive su müüridest. Sain endal hädise aia. Sinu tornid kõrgusid ikka pilvedes. Hädise aia kõrval ehk võimsamaltki.
Ma olin pettunud ja vihane ja kurb ja lootsin, et see teine kindlus päästab mind. Sa tahtsid, et kõik oleks jälle nagu vanasti, aga mina olin jäärapäine ja väsinud ootamast. Ma ütlesin sust lahti, tuues ettekäändeks teise. Kuid see oli lootus. Miraaz.
Tuul tõmbab ikkagi ja suvi ei ole nii soe kui lootsin. Mul on külm. Ja ma ikka ootan paremat. Aga mu kivid on läinud ja keegi ei taha katkist kindlust.
Ja ka sina oled uksed sulgenud.
Ainult jäärapäisus on suutnud jääda samaks.