Arhiiv: 02/26/2011

Tartu vs Viljandi

Posted in Määratlemata on 02/26/2011 by kuuvari

Kui ma olin veel „noor ja roheline“, siis ma arvasin, et Viljandisse tuleks tähendab, et pidu on rohkem ja vabadust veelgi rohkem ning teen kõike mida tahan ja mingi buss ega vanemad ie dikteeri, mida ma tegema pean.
AGA!
Reaalsus on ikka jah. Tõsi algus, ehk siis esimene nädal, oli peotähe all ning tundus tõesti selline nagu arvasin. Aga siis tuli aeg ning näitas. Nüüd olen ma siin pea pool aastat olnud ning saanud aru, et Viljandi on väga pisike koht.
Pidusid on kordades vähem. Joon kordades vähem. Samas tõsi raha kulub suuremades kordades vähem. Esiteks sellepärast, et ma joon siin Walterit, mis on teistest alecoqi õlledest poole odavam ning siin ei ma zavoodis ega muudes selle sarnastes kohtades(siin polegi selliseid), kus õlu maksab kordades rohkem.
Samuti olen ma leidnud kiisud, kes väga ei salli alkoholi.(ühe puhul kindel ja teine, mine tea, aga loomadele ei meeldi purjus inimloomad) Seega nuh nagu näha joon vähem.
Olen muutunud koduseks, kes kobib reedel juba pool 1 koju magama, sest järgmine päev on mingi filmikoolitus, mitte ei mölla hommikul kella 5ni nagu ma varemalt olen teinud. Ega ma vist enam ei jõua kaht. Olen sellises ilusas jõudeelus.
Käin koolis, paitan kassi ja vaatan, et tal ikka puhast vett on ja krõbinaid ning õhtul mõnikord lasen püksirihma lõdvemale ja joon paar õlut pingviinide paraadile taustaks ning kirun poliitikat.
Vahel arva juhtub siin Viljandis, et möllan ringi, aga sellest tuleb alati mingit suuremat sorti pahandus. Siin pole sellist seltskonda, kellega oleks normaalne pudel viina ära juua ja siis vaadata, kus pidu ka saab ning siis edasi jooma minna. Siin pole seltskonda, kellega istuda kuskil ja rääkida kunstist, armastusest ja lootusetusest meie kultuurimaastikul. Siin pole inimesi, kelle juurde ilmuda pudel punasesildiga odav vein kotis ja istuda kuni ööst saab hommik. Lihtsalt pole, või ma pole seda leidnud.
Kui ma ei elaks Tares, siis ma vist läheks üksinduses hulluks. Ma nii ihkan neid sõpru, kes tartu tänavail vastu tulevad ja su surnuks kallistavad või kellele helistada ja öelda, et ilm on ilus ja mätas on kuiv, mis tähendab seda, et visatakse pirole pikali ja kuulatakse jutte… elu keeb Tartus. Siin… ma ei teagi, mina ei märka, et keeks. Kõik teevad küll midagi, aga omaette või kuskil mujal. Või olen mina sellest ringist lihtsalt välja jäänud.
Vahel ma satun Tartusse ja tunnen rõõmu sellest elust, mis suvel oli. Jah.
Nüüd vist väga ei satu, sest kiisu tahab hoolt ja ega sellest jõudeelust ole raske ka lahti sikudada. Olen ette kasvatanud korraliku õllekõhu, sest ei jaluta sadu kilomeetreid mööda Heade Mõtete linna, vaid hüppan kooli ja tagasi. Sups sinna ja sups tagasi.
Suure vabaduse asemel sain keskealise inimese elukese… olen laisaks muutunud.
Üks tuluke on silmist kustunud.