enesevägistaja jaja

Minu elu on nagu kardin, mis kindlalt ja määramatult kukkub alla. Tõsi. Mina vist kukub kokku ka lisaks. Valed otsused tõmbavad riide haakidest lahti. Voogav langus. Eriline.

Täna ma vaatasin oma käsi. Nad on vanaks jäänud. Kas ka mina?

Ma tahan paitada üht karvast nurrukera, aga ma ei saa. Närvid lähevad läbi siin loomatus elus. Ma olen loomainimene, sinna ei ole midagi parata. Jah. Ma ise ei märganudki seda. Nüüd likvideerin haavu. Armid jäävad. Ja nad pole armsad. Nad on lihtsalt sügavad. Luuni. Lihatud armid.

Ma sündisin siia ilma pool pimedana. Nüüd olen tõeliselt pime. Ja häält pole enam, et karjuda selle ebaõigluse peale. Ma võtsin endalt ise hääle ja pilgu. Olin vägistaja. Ilma sohilapseta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: