Arhiiv: 02/03/2011

Mõttetud mõtted

Posted in Määratlemata on 02/03/2011 by kuuvari

Tantsija pimeduses on kui maailma parim tantsija… keegi ei näe, et ta eksib ja samas tema enda jaoks on ta jumal. Jeah. Või siis film, mis suutis mu kuivadesse silmadesse üle saja aasta tuua pisarläike. Võib-olla oli süüdi minu vaimne seisund. Eh, oli vist küll. Paremas konditsioonis oleks ma hinnanud kaadreid ja mõtet ja mitte muutunud emotsionaalseks. Mul on üldse tunne, et ma olen vastand. Muutunud emotsionaalsemaks ja samas olen kaotanud täielikult järje selle üle, mida tunnen. Või siis… vahel, hetkeks saan aru. Raske olukord on praegu. Emotsionaalsus siiasinna.
Tegin end ehk laupäeval lolliks, jõin end täis ja piinab see, et ma ei mäleta mida ma koju kõndides rääkisin. Mäletan teekonda, mäletan tunnet, mäletan valgust ehk mõnda fraasi… aga millest see ikkagi oli, on küsimuseks. Istun kodus-kodus. Pimedas ja vaatan seda filmi. Valikud. Kaotasin töö, mida ei alustanudki. Tegin näidendi, mida ma ei tea, kas sobib vai mitte. Olen internetitu. Nädala lõpus on suur sündmus… suur muutus, milleks valmisolek on küsimärgi all. Aga enne ei saa ju teada, kui pole proovinud. Olen ma valmis? Ma ei tea. Vist poleks kunagi…samas ootan. See on nagu enese proovile panek. Jah, tasakaalu trenn.
Viis või rist. Käel. Näen iga päev. Mõte, tähendus muutub alati. λ selle kõrdal. Üksik kriips madalamal. Mõistmatu keel. Tähenduste rida, mis alati muutub. Üks küsis. Vastasin. Nüüd ehk vastaks teisiti. Näeks ikka mingeid pilte. Kuid seletada ei oskaks. Need lõputud sammud ja tunnid muruniiduki taga. Seal sai mõelda. Seal ma nägin. Nägin. NÄGIN. Ja vaatasin. Mõtlesin. Meenutused silme ette kerkisid.
Kuid, kus on tõde, kes teab.
Igavus lihtsalt ehk. Tähenduse leian pärast. Ja on mida leida. Alati. See küll erineb. Tõsi. Surm jääb. Edasi minek. Tasakaal. Minevik.
Minevik jääb. Ja eriti kummitab see mind. Koputab ikka õlale.
Vahel ma vaatan. Vanu tekste ja tean. Kelle tõttu need kirjutatud said. Loen… ning mõistan, et mõni suudab olla muusa. Ise seda teadmata. Ega ma isegi saanud aru… aga see oli kõrghetk. Ja see kadus. Kadus nagu ka kaugelt armastamine. Aeg möödus lihtsalt. Kõik muutus. Ja illusioonist sai reaalsus. Aga tekstid jäid. Vahel loen. Vahel mitte… viimasel ajal mõtlen, et peaks seda pikka edasi kirjutama. Et näha kuhu ma jõuan. Näha, mis nende inimestega juhtub. Kas ma tapan nad jälle. Kas ma tapan end. Rutiiini või köiega. Või hoopis enese mõtetega.
Olen kass, kes ei tea, kas jahtida oma karust varju või lüüa küüned sisse enese kõrval magavale kiisule.
*
Täna on juba teine päev. Imelik. Kui on võimalus blogida, siis ei blogi, kui pole siis teen seda. Jah. Aega on ju palju. Enese jaoks. Enda mõtetega harjumiseks.
Ühikas on hea. Mõneti. Alati on võimalus, kui mõtted liialt pealte tikkuvaks muutuvad, toast välja astuda ja seltskonnas tola mängida. Haarata õllepudel ja juua end unustajaks. Juua et unustada, et tahan mäletada ja tunda.
Ma olen märganud, et on tekkimas tahe kirjutada. Istuda maha ja kriblada. Seda ei juhtu tares. Praegu ma aga ei ole seda veel teinud. Hirm on. Pole harjunud. Viis kuud ikkagi… tahaks kirjutada ilma et sundlust oleks.
Sellest see blogimine ehk ka. Samas on mul sein. Sügavusesein… ma kardan süübida. Hoian ned pinnal. Mine tea kuhu kukun. Alla. Üles. Ehk upun. Ära.
Kardan end vabaks lasta.
Panna käed klaviatuurile ja lasta näppudel käia.
Teadmata kuhu jõuab.
Kust alustab.
Kus olemine mööda saab saadetud.

Kardan.
Eksida.
Ära.