kõverpeegli ausus

Ma sain aru, et möödunud on vaid 4 kuud, aga tunne on nagu oleks aasta või pool aastat. Ma olen muutunud ja palju. Sellest ma jahun siin vist ka palju. Kordamine on tarkuse ema, aga kes ise on? Ah see selleks. Ühesõnaga on vaja rohkemat kui koormatäis tähti ja sõnu. Tähed säravad kirkalt hommikutaevas.
Ma ei maganud üks öö. Jõin, et magada… jõin, et unustada. Rääkida.
Tunne on alasti. Ja samas kindlam. Kummaline on see inimese mõistus.

Tegin sõnad, aga ma arvan, et need ei toimi ikkagi. Sise tunne kõrvetab. Ma olen inimeste sõnades kahtlema hakanud siin oleku ajal. Ma ei usalda neid enam. Inimesed valetavad. Palju. Nad on viisakad. Väliselt.