Rummihetked sülekassi kaisus

Ma olen jälle kodus. Seekord algas kõik teisiti ja lõppu ei paista veel tulemas. Eks eluke veereb oma soodu ja mina joon end rummiga kraavi. Parem ikka kui põhjas uppumisohtu tunda. Põhjas koos põhimtete mõtetustega. Luksun vaikselt ja hoian end pinnal. Joobudes lendu tõusen… sügavusse kaon, mis sinu silmist paistab. Lihtne. Keerukas. Aus. Punkt.
Nüüd ma alles märkan, kui võõrad me oleme. Jah, nii võõrad ja nii koos samas.
Elame kuskil mineviku koltunud lehtede vahel ja arvame, et see mis oli siis ongi tõelisus. Mina pole ammu enam see, kes olin ja sama on nendega. Ma olen muutunud. Ma olen teine. Nad ei märka. Nad ei taha märgata. Ja mina ei taha neile haiget teha. Vaikin. Kuni veel võin. Saan.
Purustan ehk unistused ja normatiivid, aga see ma olen. Selline on elu. Selline on MINU elu.

Kui nüüd maiste asjade juurde tulla, siis ma olen maailma laisem inimene ning ärritun mega kiirelt. Tõden jälle ja jälle. Tahaks mingi tunde kraani kinni keerata ja ühe teise lahti.

Ma ei kahtle, kuid ma ei mõista.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: