Tulen läbi öö ja võtan… sa ju lubasid

No ühesõnaga… rooman täna hommikul vaikselt voodist välja ja kirun, et sajab, sest mulle mitte ei meeldi selle ebamääraselt udutava ilmaga sõita. Aga nuh kes minu käest küsib…
Ilm on unine ja silmad rähma täis, aga sisse harjunud harjumus paneb tööle. Pann tulele, raadio käima ja nii need kartulid pannile lendavad. Lõigun unekildudega segi kartulit ja raadiost tuleb mingi lauluke, mis polegi nii halb. Mingid mälestusevirvendused märgivad, et tegu on Ott Leplandiga…oeh.
Kuulan sõnu, mida mul seal ikka teha on? Pann juba säriseb ja puha.
Esimene möödakuulamine oli seotud taksojuhiga, nagu ma nüüd aru sain. Ei olegi litsidega taksojuht vaid süütult vuntsidega…
Teiseks olen ma nii võhik ja mitte ei tea, kas Quessi(või midagi sellist) on mingi räigelt lahe riidefirma või on see midagi muud, vähemalt piffidel on see pluus seljas.
Aga teema, mis mind isegi kartulit järades hammaste vahele jäi oli refräänis.

Tulen Su juurde.
Ma tulen Sa tead.
Liigun Su poole läbi öise Tallinna.
Ma tulen Su juurde,
Nii kiirelt kui saan,
Kui vaid saan.
Sest lubasid minna lõpuni
Sa täna minuga.
(tõsi, imal jne)

Et siis meie ilus armas peategelasest superstaar(kahtlen kõiges), läheb oma tüdruku(või nuh selles kahtlen kah) juurde vaid siis kui ta end sulle lubab? Ja sa saad teda?
Aga kuhu jääb spontaansus?!?
Ju on superstaaridel teine päevakava ja kalendermärkmik täis, et kes kunas lubas. Ning eelmisest kohtumisest peab kiiruga läbi Tallinna kimama, et ikka jõuaks.
Ma tean, et Ott nii hull ka ei ole, aga mind lihtsalt ajab närvi, see mentaliteet, mida see pisike teismeliste iidol ajab… torma ainult siis kui keppi saad, muidu on suva. (suvam)
Jäneste invasioon missugune….

(paneks siia tema laulu kah, aga ei leidnud…nuux)

Noh ma ei ütleks, et see moraalsem oleks, aga see on parem minu silmis ning see pole nii lihtsakoeline.
Ning nuh…
the plot of our life sweats in the dark like a face
the mystery of childbirth, of childhood itself
grave visitations
what is it that calls to us?
why must we pray screaming?
why must not death be redefined?
we shut our eyes we stretch out our arms
and whirl on a pane of glass
an afixiation a fix on anything the line of life the limb of a tree
the hands of he and the promise that s/he is blessed among women.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: