sinu jälgedes jälitan jäägitult kaotatud südant

Aegamisi tulevad sõnad üle huulte, veel aegamisi jõuab mõte neilt sõnadelt sinu teadvusse. Veel rohkem võtab aega, et sa neist aru saaksid. Selleks ajaks võid sa olla juba eiteakus ja eiteakellega. Aeg. Ajatus. Kiirus. Paus. Hingetõmbepaus. Kuhu sa seda hinge ikka tõmbad? Oksa?!
Kuusirpide kuhi, mida olen taevas näinud on meeletu, tõsi, täiskettaid on rohkem. ja tuleb juurde ja juurde. Unetusehetked.

Ma lähen homme Tartusse ja ma pole üldse kindel, kas ma seda ikkagi tahan. Laupäeva öö oli olnud kuidagi kurb. Tõsi olin toredas meeleolus ja inimesi oli ja… nad olid kurjad. Kuidagi nii drastiliselt kurjad võrreldes nendega, kellega kohtusin Setomaal. Kurjad ja kalgid ja pahatahtlikud mängurid. Välja jäta mõned… sõbrad, keda teadsin juba ammusest ajast. Aga ülejäänud… kurjad.

Samas mu hing ihaldab uudsust ja kulgemist ja head aega. Tõsi mitte enam padujoomist ja lällamist. Rahulikku ja rafineeritud olemist. Juttude vestmist ja sõnade kugistamist, hetkede kuulamist ja olemises mõnulemist.

Ehk veab homme…

***Ööd mööda möödun enese mõtetest ja sinu jälgedes jälitan jäägitult kaotatud südant, mille oled omandanud homsete hommikute udus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: