Arhiiv: 04/27/2010

Mina selle kahe emme lapsega ei mängi…

Posted in Määratlemata on 04/27/2010 by kuuvari

Ma lugesin üht asja ja tekitasin või tegelikult, mul tekkis küsimus, et kuidas ma vastaks mõnele küsimusele. Eriti kui mõelda, et olen viimased päevad tuupinud meie ühiskonna korraldust ja seda, et kodanikuühiskond on ilmõige ja et kõik, kes vähegi midagi teha suudavad võiks midagi korda saata.
Nii siis, küsimus jäi kirjandusetunnist peale vaevama, kui õpetaja pärast „Tunnid“ ettekannet hakkas rääkima homoseksuaalsusest ja sellest, et kuidas siis meie klass sellesse suhtub, kui keegi peaks olema klassis või üldiselt.
Õpetaja suust, aga lipsas mõte, et „teistmoodi“ pered ei tohiks lapsendada. See mõjus mulle kui punane rätt pullile, sest hetk enne seda oli ta rääkinud, et ta on tolerantne inimene ja tolereerib „sellised“ inimesi kah, pärast mingit peapesu oma laste poolt.
Kuid miks peaks siis ikkagi olema ka neil lapsendamis- ja abiellumisõigus?
No esiteks, kui näpuga järge ajada inimõigustes, siis ongi ju õigus täitsa olemas. See, keda sa armastad, ei muuda ju mitte midagi. Miks peakski? Abiellumise mõttes on ju riigil väga silmakirjalik suhtumine. Vingub vaikselt, et inimesed ei abiellu ja moraal on lõtv ja tont teab mis. Nüüd kui mingis kogukonnas on suurem soov abielluda, siis ikkagi võetakse vastu seadus, mis ei lase neil abielluda. Miks? Olgu… abielu on mehe ja naise vaheline liit, olgu siis nii kui tarvis, aga muud moodi oma kooselu võiks ikka reguleerida ja see regulatsioon annaks võimaluse lapsendada.
Tõsi, lastel oleks raskem mõneti kasvada kahe naise või mehe peres. Ma ei mõtle, et nad oleks kehvemad vanemad või midagi jääks puudu. Vaid lihtsalt ühiskond tema ümber ei soosi teda ja tema perekonda. Lapsel on raske.
Samas kui mõtlema hakata, siis kunagi oli põlu all ka üksikvanema perest pärit olla. Häbeneti öelda, et on vaid ema või veelgi hullem, et vaid isa. Kunagi ammu. Ning mis nüüd on saanud sellest… igal pool on üksikvanemad ja see pole midagi häbiväärset. Peaaegu, et juba norm. Mõneti.
Seega milleks keelata armastust. Make love, not war! Sõda teistsuguste vastu, sõda iseenda vastu. Riik on tema kodanikud ja maaala. Kui pole kodanikke siis, kes seda maad sul ikka harib. Võõras võim või?
Aga nüüd läks teema jälle uitama. Lihtsalt pani mõtlema, et õpetajad, kes peaksid meie eeskujud olema, annavad sellist eeskuju, siis mis ikkagi meie tulevikust saab. Tolereerime näiliselt niikaua, kuni nad meid ei puutu ja nad kuskil kapis on ning mingeid õiguseid või soove ei avalda. Me peame harjuma, sest NSVL aegu polnud selliseid asju üldse olemaski ju… kõik oli raudseeesriide taga kinni või siis topiti mõned kummalised valgesse tuppa…
Selline minu mõtted… kindlasti olen ma millestki valesti arusaanud ja kuskil on mingi seadusekõlksud, mis lubavad midagi jne… aga see ikkagi ei muuda üldist…

Diskusioon ja kommentaarid on oodatud…. harige mind!