üksinduses lendav huntlaps

Mõtlesin nüüd, kui kooliga on kõik mõneti ja samas on nii palju veel ees. Raskusi vaja tõsta… olen massis nii üksi. Kedagi pole. Klass on kaotatud, eraklikuks on muutunud maailm. Mul pole miskit ühist nendega, kui vaid see, et olen läbinud sama õppekava ja nühkinud neid pinke, mis nemadki. Kuid! Kuid kõik muu on erinev. Ei mingit samastumist. Tõsi, mõned on, kellega koos õlut juua ja autodest rääkida või naistest… kuid jah. Teised. Kaotatud. Päh.
Ma vist pole ikkagi päris üksik hunt. Kuid karjas on üksikum…

***

Melanhoolne nukrustunne sirutab tiivad mu mõttesoppi. Tahaks lennata. Ära siit ja sinna minna. Olla. Vahemaa surub raudraske rusika ribide vahele ja surub. Surub. Surub puru lootuse. „Ehk kunagi…“ kaob sisinal sumedasse suitsuvihma. Purska vulkaan ja mata meid. Mind. Ükskõik … aeg lendab ikka oma rada.
Ma tahaks öelda nii mõndagi. Nii mõndagi valusat. Nii mõndagi üllatavat. Kuid sõnad seovad end minu külge ning ei lase sel lennata sinu juurde. Kaugmaa raketid lendavad. Üle minu. Kuid mu sõnad ei haaku nendega. Nad jäävad siia poole ekraani. Seisavad mustavalt valgel ekraanil. Nagu sipelgad keset südasuvist maasika korjamist. Varvaste vahel leian surnuid sipelgaid, nii on ka mu sõnadega. Homme näen neid saatmata meilide hulgas. Nad pole üksi. Neid on veel. Veel. Ja veel.
Tõde jääb minu juurde. Vaikselt sisiseb, kuni muutub tuhaks kevadvihmas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: