Tervelt pakase kildudel

Naljakal kombel polegi mu hing katki. Ma küll kartsin. Mine tea. Hetk. Ainulisuse mitmus. Mitmuse ainusus.
Meid on kolm: kaks naist ja üks mees….
***
Treppidest üles ja käänaku taha
Sammude kaja ja komistus lükked
Sisinal sosinaid sajatan maha
Hea et püsti jäin mõtlen veel viivuks

Sa mu kõrval kõnnid kui homne uudis
Ma veel ei taipa kuhu magama viid mu
Kuid ärkamise peale mõtteid ei raiska
Lihtne olemine siinses ajas ja hetkes

Spontaanne kohtumine inimmassi rägas
Mul oli vaja leida koht pakase eest peidus
Kuhu kurjad talvetuuled oma suudlusi ei jäta
Seega leitsin su- vabameelne inimhing

Hommikul lähen lubadust meelespidades
Sosistan su magavasse kõrva oma pärisnime
Sa ärkad viivuks kuid lähed taas unemaailma
Nagu minagi lähen tagasi enda omasse

Sulgen ukse
Vaikselt
Iseenda järel
Ja sinu ees
Lootes
Kohtumatust

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: