Sõnad külmunud puul

Maailm on härmas ja külm poeb jätkuvalt sokkidest läbi ja näpistab varbaid. Silmad päikesepaistes ning nina haistab kevade hõngu. See pole võimalik, sest väljas on üle 20 miinus kraadi. Süda ihkab nii meeletult kevadet ja mõistus kardab seda hirmsat aega. Vastuolud. Olen vastuolude kobar. Keegi võiks mu tühjaks noppida. Ükshaaval… õrnalt. Või siis korraga ja kiirelt. Oh jah, vastuolu.

***

Kõndisin täna silmad kinni maailmale vastu ja ei libastunudki jäistel tänavatel. Päike paistis ja inimesid olid ikkagi pahurad. Ei tundnud rõõmu sellest killukesest, sellest mida on nii harva tegelikult meil. PÄIKE! Tule ja kallista mind! Algul õrnalt, et ma ei kohkuks…

***

Ootan ja ootan ja vahel ootamisest väsin. Kui teaks mida ootaks, siis ei väsiks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: