Arhiiv: 01/03/2010

Hamletina maailma matmas

Posted in . on 01/03/2010 by kuuvari

Kui näitleja astub lavale ja hakkab mängima, siis ta ongi see, keda ta mängib. Mina alati nii ei saa, vahel on halb ja alles jääb see mina, kes võitleb selle valategelasega. Sellistel juhtudel ei tule mul miskit välja. Olen kurb ja peksan nukke vasta ahju, eks ikka piltlikult. Nii siis ma olen raskustes maailma ja lavaga. Ma tean, et lava ongi elu mõnesmõttes. Mängida kedagi, kes ajab taga inimesi või kes mängib mind ennast. Enda mängimine on alati keerukas, kunagi ei tea kunas oled ülemänginud ning pole ka lavastajat, kes juhendaks. See on siis see viga kah, miks mul elus keerukalt kulgeb. Aga see selleks, on ju.
Näitleja on see, kes ta olema peab. Elulaval on vahel raske olla ise…
***
tüdrukute kisa kesköisel tänaval
appitõttavad tehissilmsed ahvid
karjuvad võidu maiste jäänustega
tehislinnud kajakaid pimedaks nokivad

klaaskuplid säravad võidu metalliga
viimsed puidujäänused söestunud tuleriidaks
võrdkülgses maailmavärava taga põlevad
ajaloo jäänustel neidude verevad kehad

appitõttajad võidukalt aitavad lõpetada
eluteeradade kiibitsevat jada
tuhkkuivaks väänatud pisarate rada
nüüd võib invasiooni lugeda lõpetatuks

hea töö

***

Kirja pandud südamed mööduvad kustukummi suunas, mina jään sulega kriipima paberile tindisegust auku…