Iiveldame end olema

Jean-Paul Sartre

„Iiveldus“

Raamatu kaanel ilutses pisikeses kirjas, et tegemist on 20.sajandi klassikaga, nuh klassika või mitte, enne ma sellest ei olnud midagi kuulnud. Enne kui olin oma stsenaariumiga oma juhendaja jutule läinud ja ta minult küsinud natuke pilkavalt, et kas eksistentsialism probleemid on mind vallanud ning soovitas mulle seda raamatut. Samal päeval hüppasin raamatukogust läbi ja nii ta mu lauale sattus, virna mis on liialt kõrgeks kasvanud. Haigus tuli kallale ja andis võimaluse ning aja, et see ka läbi lugeda. Nii palju siis sissejuhatuseks…

Teks ise oli väheke raske pärane ja kohati väga igav. Mehe eksirännakud iseendas ja küsimused enda olemas olu kohta. Muidugi tsitaate sain ka üles kirjutatud ning mõtteid enda stsenaariumi jaoks. Lõpp meeldis isegi, algus oli väheke liialt veniv… kokkuvõttes ilus päeviku stiilis kirjapandud eksistentsialistlik romaan, mis paneb(mind pani vähemalt) mõtlema enda tähtsusest ja üldse maailmast. Nagu hinduistid ja budistide jaoks on kõik illusioon… Miks mitte? Mind pole ja sind ka mitte. Eks tõesta vastupidist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: