Arhiiv: juuli, 2009

Heinamaal vaatamas endaga tõtt

Posted in . on 07/16/2009 by kuuvari

Ma kirjutasin enda mõtteid paberile ja nüüd avastasin, et kui raske on neid mõtteid teiste inimestega jagada. Jagada nii nagu mina neid näen enda sees. Ma ei näe sõnu, ma näen tunnet, seda mida ma ei suuda tavaliselt kuidagi sõnadesse panna, et teisedki seda näeksid. Samuti ei julge ma inimestele peale käia ega käsutada neid, see tundub vale. Või kui seda nüüd öelda, see tundub haiget tegemine, sest äkki mul polegi õigus ja nende mõtted on paremad. Kõige raskem on siis kui mitte mingit arvamust ei tule. Ma olen selline, kes suuda mõelda siis kui pakutakse midagi välja ja ma tean, et see kindlalt ei sobi ja leian uue võimaluse, või hoopis leitakse see õige võimalus.
Ma arvan, et olen liiga ebakindel, et lavastada. Ma kaldun arvama, et kõik mida ma ütlen on vale ja see ei toimi. Vahel see on isegi nii ja vahel ma ei saa aru, et see on nii. Otsustamine on asi, mis minu jaoks on võimatult raske. Eriti kui ma tunnen, et see aeg, mis ma kulutan asjade läbimõtlemiseks on teistele raske taluda. See kõik ju väsitab. Mina tean seda juba varem, sest on ennegi terve päev vaeva nähtud. Ma ei taha, et inimesed end ebamugavalt tunneksid või neil on kuidagi sitt olla. Ma tahan head, et kõigil oleks hea. AGA ma tean, et see pole võimalik. Kuramus küll.
Nüüd on juhtunud see, mis juhtus ka eelmine kord- ma olen kaotanud ära selle mõtte. Mõtte mille pärast ma selle kirjutasin. Mille pärast ma seda tegema hakkasin. Miks see oli mulle tähtis. Äkki ma leian selle üles, parem oleks.
Ma kaotan viimasel ajal tihti, kõige rohke on ära hakanud kaduma mina ise. Kaon kuidagi tükkidena öötavasse või siis hoopis pillub tuul mu laiali või proovib hing end trellidest läbipressida, aga vaid tükid pääsevad põgenema. Mina jään ikka siia, mis siis, et tükkige hinge on väljas siit puurist. Samuti hakkan ma kaotama mälestusi enam ei mäleta põhjusi, miks kõik nii läks. Mis on mu muutnud selliseks nagu ma olen. Mis on see juhtum, mis on mu vorminud selliseks. Ma tahan olla õnnelik, aga ma ei ole. Ma tahan, et inimesed oleksid õnnelikud, aga nad ei ole. Ma tahan minna, aga ma ei saa. Minu peas olev lukk on ikka veel roostes ja ei lase mul avada ust iseenda maailmavabadusse.

Eesti muld ja Eesti süda…

Posted in . with tags on 07/15/2009 by kuuvari

Rannap ja Kosmikud „ Ilus maa“ 15.juulil Tartus.

See lõppes hetk tagasi, tegelikult küll rohkem, kuid oleme siis keeleliselt ilusad ja ei hakka arvestama siin seda, et ma elan suti kaugel. Nii siis see lõppes hetk tagasi, aga minu jaoks see ikka kestab- kõrvade vahel ümiseb koor: “Ilus on maa mida armastan. Ilus, ilus, ilus on maa mida armastan…“
Oeh, mida siis öelda? See oli vägev! Eriti viimane laul, mis see oli, see on neile teada, kes kohal olid või sobrasid kuskilt mujalt välja.
Kosmikud soendasid põhimõtteliselt iseennast ja nad tegid seda väga hästi. Head laulud kõlasid, kuigi liiga vähe samas. Oleks veel ja veel ja veel tahtnud, aga nuh põhitüüp oli ju tegelt ikkagi Rannap ja tema toesed, seega anname andeks.
Ning siis läkski lahti! Sõnadest ei saanud ma alati aru, aga muusika mulle meeldis, just see et ta oli mõnusalt rokine ja no ausalt öelda Rannaplik.
Austraalia mandri päält tuli kohale ka Taavi, kes algul puterdas suti, aga muidu oli omas headuses.

Ma tean, et see mida ma praegu räägin, ei ole objektiivne, sest kamoon see on mu blogi ja teiseks, ma pole ikka veel sellest ilusa maa viisist oma peas lahti saanud. Üle pika aja olen saanud kultuurilaksu, mis tähendab ka ühtlaselt seda, et ma nägin üle pika aja rohkem kui kuut inimest, mis on ime.

Ma teen filmi.
See on fakt.
Mis muidugi ei pruugi olla tõsi.
Samas see võib olla tõsi.
Ma ei pruugi seda filmi valmis saada.
Samas ma juba alustasin.
Homme saan keskpaika, kui veab.
Ma tahan osata filmi teha.

Maagiline maag magas maas

Posted in . on 07/11/2009 by kuuvari

Ma tõstsin oma toa ringi, ei mitte selle pärast, et nii oleks parem või et ma teen nii seda tihti, hoopiski mitte, ma teen seda esimest korda ja sellepärast, et ma tunnistasin endale tõtt. Ma loodan vähemalt. Ma pean muutuma. Ah jah, ma ei ole ikka oma antud lubadust täitnud. Seda asja peaks ka muutma, aga alustaks samm haaval. Väike vang peab iseenda ja maailma vangikoopast välja viilima, üks raudlatt korraga.
Mul on nii palju ruumi, jube hakkab, aga samas on nüüd kõik nii ümber, et ma tunnen end turvaliselt maja rüpes. Loodan, et see öö saan viimaks magada.

Psühholoogiline mäng on nii põnev asi, ei ma ei tahaks olla see kellega mängitakse, aga mängida, kui oskaks, oleks põnev. Näha kuidas keegi reageerib ja kuidas elu muutub tema jaoks. Iseendale jääb kõik paika. Kindluse tunne?
Kõiges on süüdi „Maag“.

Väike vang

Posted in . on 07/10/2009 by kuuvari

Tippisin raskete sõrme ja veel raskemate mõtetega sisse stsenaariumi, millest peaks saama minu järgmine film. Raske on olla, sest mõttelennu utsitamiseks on kasutatud karmimat lähenemisviisi ja seega on nüüd energiavarud omadega läbi ning keha võitleb mürkidega. Nende vähestega kuid tugevatega. Iseenda mürgised mõtted ja tunded tuleb kuidagi ära seedida, vaevaliselt.
Imelikul viisil vedas mõttelõng mu kuidagi tulevikku, õigemini sellele küsimusele: Mis saab minust tulevikus?? Eh, midagi ei saa- suren. Kahjuks pole asi nii lihtne. Või hoopis õnneks, kes teab. Kuratki vist ei tea, jumalast rääkimata.
Ma petan täna üht lubadus. Kas selline ma siis olengi?

kuulilennutunneliluuk

Posted in . on 07/09/2009 by kuuvari

Aeg on muutunud, lausa nimeliselt. Ma ei mõtle siin nädalapäevi, sest need muutuvad nii, et ei märka, aga mina räägin kuudest. No jah, olin puhkusel. Puhkasin arvutitest ja olin iseendaga üksi viirukilõhnalises maailmas. Neelasin raamatid kogustes, mis isegi hot dogi võidusööjal silmad pärani ajaks. Praegu alles hakkan vaikselt seedima, see on raske.
Mina isiklikult soovitan istuda korraks maha, süüdata viiruk ja siis jälgida suitsu ja lugeda mitu kummalist ja salapärast vaimu näed. Minul läks lugemine sassi, kui nad mu oma lummusesse said. Oh jah.

Täna ei ma taha
Katet oma akendele
Täna tahan näha
Mis toimub öövarjus
Tunda kuidas kuu piilub
Mu pool paljast keha
Aimata enese vajalikkust
Enne hävitavat eha
Suudelda tuulega võidu
Mustavaid pihlakaid

Kuid sa tuled ja varjad
Kõik
Oma mõttekardinaga

Armukadedus.