Mõtteid

“i’ve been making a list of the things they don’t teach you at school. They don’t teach you how to love somebody. They don’t teach you how to be famous. They don’t teach you how to be rich or how to be poor. They don’t teach you how to walk away from someone you don’t love any longer. They don’t teach you how to move on when the one you love walks away from you. They don’t teach you how to know what’s going on in someone else’s mind. They don’t teach you what to say to someone who’s dying. They don’t teach you anything worth knowing.”

“Sometimes I wonder… will God ever forgive us for what we’ve done to each other? Then I look around and I realize… God left this place a long time ago.”

Nuga lööb seda, kes jookseb verd

Olen niisama üksi kui tomat kurgipeenras

2001: A Space Odyssey ehk rännak koos Kubrickuga kosmosesse

2001: Kosmoseodusseia
Vau. Tähendab, ma ei oskagi nagu midagi öelda rohkem. Seda kõike peab nägema.
Kubrick oli oma headuses, kui tsiteerida üht, kes arvustas seda filmi kunagi, siis „Selliseid filme tehakse sajandis korra“, mis on täiesti tõsi.
Film algab tühjalt, must pilt ja ärritav heli, muud ei midagi. Siis logo ja lähebki lahti ahvinimeste ellu.
Üks kivi või kuidas iganes ka seda eset ei nimetaks viis siis ahvinimesed selleni, et nad hakkasid tööriistu kasutama ja tapma. Ning siis me oleme äkki kosmose ajastus, meile ei näidata seda edasist arengut, sest see ei oma mingit tähtsust, me oleme ju ikkagi samasugused edasi.
Kuult leitakse see sama kivi, mis on siis inimeste arvates UFOde poolt maha maetud sinna. Kõrgelt arenenud arvutiga hakatakse lendama jupiterile. Siit tuleneb see teema, et inimene on liigselt seotud masinatest ja arvutitest, et ta ei suuda ilma nendeta toime tulla, ta on nagu lapsuke.
Dave tapab HAL 9000(arvuti), sest Hal läks hulluks, ta muutus inimlikuks nagu. Enda elushoidmiseks tappis teised.
Dave lendas Jupiterile, mis pildiliselt tähendas värvilist lendu läbi igaviku. See film oli ruumiliselt nii suur ja ajaliselt samuti. Kahe poole tunni sisse oli mahutatud terve inimkonna elu ja rohkemgi veel samuti ka maailmaruum.
Lõpp oli külmavärinaid tekitav. Sündis tähelaps. Me liikusime jälle tänu sellele kivikamakale evolutsiooniliselt edasi. Viimane kaader oli ilus, klassikaline muusika taustal ja helendav maakera kõrvuti helendava lapselootega.
Negatiivne külg selle kõige kõrval oli minu jaoks(ma olen ikkagi oma põlvkonna ori) aeglus ja väike venimine. Ma avan, et kui seda vaadata siis kui see välja tuli, siis ta oli normaalse kiirusega, aga meie noored oleme nüüd Hollywoodi kiirete põnevusfilmidega ära rikutud. Ma tahame kiirust ja järjest põnevamat asja.