Arhiiv: 07/16/2009

Heinamaal vaatamas endaga tõtt

Posted in . on 07/16/2009 by kuuvari

Ma kirjutasin enda mõtteid paberile ja nüüd avastasin, et kui raske on neid mõtteid teiste inimestega jagada. Jagada nii nagu mina neid näen enda sees. Ma ei näe sõnu, ma näen tunnet, seda mida ma ei suuda tavaliselt kuidagi sõnadesse panna, et teisedki seda näeksid. Samuti ei julge ma inimestele peale käia ega käsutada neid, see tundub vale. Või kui seda nüüd öelda, see tundub haiget tegemine, sest äkki mul polegi õigus ja nende mõtted on paremad. Kõige raskem on siis kui mitte mingit arvamust ei tule. Ma olen selline, kes suuda mõelda siis kui pakutakse midagi välja ja ma tean, et see kindlalt ei sobi ja leian uue võimaluse, või hoopis leitakse see õige võimalus.
Ma arvan, et olen liiga ebakindel, et lavastada. Ma kaldun arvama, et kõik mida ma ütlen on vale ja see ei toimi. Vahel see on isegi nii ja vahel ma ei saa aru, et see on nii. Otsustamine on asi, mis minu jaoks on võimatult raske. Eriti kui ma tunnen, et see aeg, mis ma kulutan asjade läbimõtlemiseks on teistele raske taluda. See kõik ju väsitab. Mina tean seda juba varem, sest on ennegi terve päev vaeva nähtud. Ma ei taha, et inimesed end ebamugavalt tunneksid või neil on kuidagi sitt olla. Ma tahan head, et kõigil oleks hea. AGA ma tean, et see pole võimalik. Kuramus küll.
Nüüd on juhtunud see, mis juhtus ka eelmine kord- ma olen kaotanud ära selle mõtte. Mõtte mille pärast ma selle kirjutasin. Mille pärast ma seda tegema hakkasin. Miks see oli mulle tähtis. Äkki ma leian selle üles, parem oleks.
Ma kaotan viimasel ajal tihti, kõige rohke on ära hakanud kaduma mina ise. Kaon kuidagi tükkidena öötavasse või siis hoopis pillub tuul mu laiali või proovib hing end trellidest läbipressida, aga vaid tükid pääsevad põgenema. Mina jään ikka siia, mis siis, et tükkige hinge on väljas siit puurist. Samuti hakkan ma kaotama mälestusi enam ei mäleta põhjusi, miks kõik nii läks. Mis on mu muutnud selliseks nagu ma olen. Mis on see juhtum, mis on mu vorminud selliseks. Ma tahan olla õnnelik, aga ma ei ole. Ma tahan, et inimesed oleksid õnnelikud, aga nad ei ole. Ma tahan minna, aga ma ei saa. Minu peas olev lukk on ikka veel roostes ja ei lase mul avada ust iseenda maailmavabadusse.