ehh…

Sammude kaja, peas huugavad mõttevälgatused ja varba otsas on vill. Jah, üks samm veel ja ongi käes hukatus.

Kuradile maailmavalu, on aeg elada. Nukrutsemine ei päästa, ega too tagasi möödunud aegu. Kui lased käest kauni neiu, siis pole mõtet kahetsed, vaid otsida uus või võidelda vana pärast. Kas või varvas vere tammuda armsa korteri ukse ees. Või siis kuulata, ning olla mõistev.

Kurat, kui palju ma pean kuulama sinu uutest poistest. Kas sa jälgid kuidas ma reageerin selle või sa lihtsalt ei saa aru. Ma tahaks teada kumb on siis on lihtsam. Praegu olen ma lihtsalt hea sõber, keegi kes on sulle lähedal. Kuid samas ma ei mõista üldse su elu. Sa oled kaugel, füüsiliselt kindlasti, teises euroopa otsas. Ma tean ja samas ei tea sind. Just mulle see meeldib, aga kindlust pole. Sutikest tahaks ikkagi teada.

Tahaks sulle helistada ja kutsuda jalutama, kas või. Helistada ja rääkida maast ja ilmast ja mantlitest. Istuda kollases kesklinnas õhtul ja rääkida.

Ekraan, ekraan- kõige segavam asi maailmas. Kui seda poleks oleks vb kergem. Oleks kergem unustada. Kuid nüüd…

Kokku juhtumused, need tapavad. On ilus ja selge päev. Ja siis kuskilt kurat tuleb midagi, mis meenutab. See ei ole hea, vb ma ise soosin seda kuidagi. Või ootan seda.

Ma ei tea, miskit on ikka hingel.

Ma lugesin üht näidendit, mis oli kurb. Läks hinge. Kurat sulle läheks ka kui algaks see nii, et on kaks tuba. Ühes seisab tüdruk toolil pea silmuses ja teine tuba on tavaline. Poomine, enesetapp. Asjad mis ei sobi mulle. Ei peaks sobima kellelegi. Miks teha seda, teised ju peaks ikka lugema. Sa ei saa olla nii egoist, või saab?

Jah, mõni oskab väga hästi inimesi lugeda. Kuid mina olen selle omaduse minetanud, sest olen kaotanud enese. Kuhu? ma ei tea.