Aasta kokkuvõtlik kokku traageldamine

Nu nii aasta hakkab lõppema ja kõik hakkavad vaikselt kokkuvõtteid ja võtteid kokku pakkima. Miks mitte seda isegi teha. Seni kuni mälu veel värske ja kainus kõliseb ajukäärude vahel.
Aasta on selline päris muutuste rohke ja armiliselt kasvatav olnud. Nagu oleks kuskil mäe nõlval puupakku käega puruks lööma õppinud. Aga eks see puupakk olegi see näide tugevusest, just nimelt vaimu tugevusest. Pakku veel puru ei löö. Eks selle vaimuga olegi sääne keeruline lugu, et pole seda pidevust järjel ja piitsa tagant sundimas, et edasi lüüa.
Nu ühesõnaga, mulle meeldis see aasta. Pole end sellistest olukordades veel end leidnud ning pole vist kunagi nii palju haiget teinud ega saanud. Ning mu kindluse kivid kõndisid minema, aga ai kurja, te ei kujuta ette milline fundament on nüüdseks kaevatud ja valatud.
Ma vahetasin keelt sellest sügisest. Päris kummaline on olla. Tõsiselt nagu istuks kuskil vihmametsas kivil ja prooviks külaelanikele selgeks teha Platoni idee teooriat. Enam pole asi sõnas ja sellega mängimises. Nüüd. Nüüd tuleb see mõte valada vormi või joonistada valge paber täis sümboleid, millel ei ole kindlat kuju. Täht on hea kerge, ühtne. Reaalne pudel paberile kriipida on juba teine teema. Ja teate need värvid on üksjagu muutlikud ja mitte kunagi piisavalt reaalsed. Seega on kirjasõna sutike kõrvale jäänud.
Ma olen mõneti vanaks jäänud. Ei viitsi enam möllata ning ei leia ka seda seltskonda enam nii kergelt. Aga vist ongi ehk parem. Samas lubasin endale et uuest aastast hakkan jälle sinisilmaks… või siis poen enesesse.
Teate mis, see kokkuvõtete tegemine on ikka jama asi küll…
Parem tõstame klaasid, et elu õpetaks meid piisavalt ruttu, et jääks veel elupäev, kus piisava rahuga saaks elada!