Folgi esimene ahm….

Folk põhimõtteliselt algas juba teisipäeval. Liikusin linna ja olin seal maailmale seljaga ehk vahest isegi. Aga samas leidsin uusi mõtteid ja sisemisi süüvimisi. Samuti juhtus mu teel tulesäde, kes korraks sütitas mu. Aga ta kadus kiirelt.
Hommikul ärkasin põrandal ning seadsin sammud töntsilt ja väsimusega koos Viljandi poole. Kõrvetavas päikses seadsin piirid inimeste vahele ja tagusin poste maasse. Higipisarad sai õnneks maha pestud paduvihmas ning särtsu andis äikese värin. Oligi folk peale hakanud.
Liikusin uute ja vanade tuttavatega järveäärde, et õlut juua ja vaadata kuidas maailma müriseb ning kuulata kitarre helinaid loodusliku tümpsu saatel. See oli ilus ja lõpuks ka märg.
Kodusse suundudes kohtasin inimhinge, kes viis mu hotelli maailmarütmide keskele. Jämmiti südamest ja vein oli külm ja norrakad olid muhedad. Sai esimest korda elus sigarit tehtud ja eluke oligi lill. Samas ka külm ning ees ootas kõva põrand kajavas maailmas.
Eks need päevad kulgesid omasoodu ja mälu oli tihti uimane ja hetkes koos. Valvasin, korjasin raha, sõin ja jõin ning inimesi otsisin. Leidsin. Vahel aga mitte. Ehk tihtigi.
Sulamisega oli probleeme kuidagi.
Eks see folk oli selline nagu ikka. Vananenud. Aga hea.