Teras

Aeg on läinud ja muutunud. Muutustes peitubki ju võlu, sest muidu oleks nii igav, et pane köis kaela.
Nii ju ongi. Igavene masendus tapab. Igavene nukrus tapab. Ja igavik tapab kah, aga aeglaselt…
Ma olen nüüd sepaõpilane. Pigem seppade ja muude õppejõudude õpilane. Kas ma olen õnnelik? Ma arvan küll. Vähemalt saab mul nüüd miskit ka teha olla, mitte vaid hulluks minna ja juua. Uued inimesed ehk kustutavad vanadest tekkinud haavad. Ma olen nii teine kui eelmine suvi. See teeb haiget. Ja samas on mind suuremaks muutnud. (ma ei mõtle seda paari kilo)
Jah kokkuvõttes, ma ei kahetse mitte midagi, sest see oleks mõtetu. See oli tore aasta. Need lumeinglid, viina pitsid, kitarri õhtud, lõkke praksud, tee õhtud, katusel istumised, armumised, sõnelused, nukruse tunnid, rõõmuhõisked, hommikumantli karged hommikud, öised jutud, riigi sünnipäev, enese sünnipäevaküünlad, lohutused, salatilehet, 2l bocki, waltrite hordid, sõbrad, tuttavad, naabrid, kallistused, pelmeenid, küünlaleegid, sõrmseongud, järv, kuu, trepid, kiigukaared, armastus, eneseotsinguööd, kräunuvad hommikud ja kodutunne jäävad meelde. Teevad must ehk parema inimese. Lootust ju on =)

Nüüd see aasta paremini. Uus algus. Uus rebane. Uus tuba.
Seega õige aeg vanad armid kinni õmmelda…

„Ma ehitan nüüd oma kindluse terasest, et Te ei saaks enam mu kive varastada!“