Käed taskus portselanipoodi elevanti mängima

Reis eneses ja eestimaal. Ikkagi on nüid see sünnipäeva ajastu.
Kolasin mööda ilma ringi ja koju jõudes ei tahtnud enam tõusta. Masendus tuli peale. Mine või hulluks, aga piletit pole. On vaid hetked, mis kulgevad. Ajastud, mis aevastavad.
Pettusin kõiges ja samas olin kõigega rahul. Liig kõrged ootused, aga mida sa ikka ootad, kui sisemus ise viskab villast ja tapab rõõmu ja lõbu.
Mõtteid oli, ehk liialt. Samas on mingi kaitsemüür vahel. Nii et ei mingit loomingut.

krõmpsuvas sulatalves

Käisin täna üht tantsu kaemas. Hää tants oli. Tõsi, mõte jäi arusaamatuks, aga tore oli näha, et keegi suutis üksi blackboxi pisikeseks tantsida ja valgus oli mõnna. Samuti liikumine ja see kulgemine muusikasse. Tore oli lihtsalt kaeda. Tõsi, algul läks mõte uitama omadele radadele, kui kuskilt keskelt kaesin vaid seda keha, mis liikus ja rääkis minuga tundmatus keeles. Ilus.
Ilus ja udune.
Täna oli üldse üks tore päev. „Norra mets“ sai ka läbi. Raamatu just õigesse hetkesse. Tahaks rändama minna. Uidata üks kõik kus ja näha end. Ja tulla tagasi ning teades, et ega see miskit ei muuda. Mured ja mõted jääksid ikka samaks, aga see olekski see teadmine. See tunne, et nüüd ei saagi enam kuhugi põgeneda. Tuleb silmitsi seista ja unustada. Õppida.
Tõin enesega paralleele. Mu elus on inimesi, kes on õpetanud mulle, et elamise läbi kasvatame ka endas surma. Mu elus on olnud inimene, kes on õpetanud armastus nii mõlemast küljest. Sellest kevadisest puhkemise küljest, kui ka sügisest närtsimist ja talvist kõdunemist. Ja veel mitmeid inimesi, kes õpetanud nii üht kui ka teist.
Kokkuvõttes võiks öelda, et need õpetused ei hoa mind eemale haiget saamisest, aga küll sellest, et kõigest saab üle. Elu on elamine. Koos surma, valu ja minevikuga.
Keegi tõsi võiks mind õpetada elama olevikus. Oleviku olemuses. Või siis hingetõmbama. Õpetama sööma neid küpsiseid sealt purgist, mis ei olegi ehk nii head, aga siiski toitvad ning kui nälg kõige suurem on needki maitsvad.

Krõmps.
Vaikuse hammustav kaja.
Homme on aeg enesele uus küpsis haarata.
Enne vaid neelan selle viimase suutäie.

Vahvlilõhnaline maailma sinu silmis

Vaatan enda ümber ja mitte ei tea kunas see talv otsa lõppeb. Lumi tuiskab hinged külmaks ja jää paneb libastuma isenese pisaratel. Tavaline talv, mis ootab kevadet ja seda, et linnud laulaks südamed helisema. Sisemine hääl ja selle puudumine ja see hullus, mis kaasneb enese vaikusega. Tahaks karjuda, aga miskit ei tule ja sõnad on sõnatuks külmunud. Aga selle jätame suletud silmade taha oma aega ootama. Pole ju mõtet näha maailma, kui sa ei ole selleks valmis.
Nutt ja hala ja jää…
Jää veel ja ei muud…

Eile puhus tuul mu mõtted ritta, korraks, et siis nurgatagant jälle kõik uppi puhuda. Tähed olid ilusad ja mõtted kuldsed või siis kollased. Kuidas näha ja vaadata. Eks terve elu oleks ootamine ja vaatamine. Et mis kurja seal nüüd edasi juhtub.

Vaid
Vaikus…

Ood ankrutrossidele

Vaikselt veereb värelev eluke. Kiigub siia ja sinna ning öösel ei lase mõtted magada. Kiiguvad koos minu südamega kuristiku kohal ja mitte teps ei malda alla kukkuda. Hukk ei ole alati hukatus, vahel on ta pääsemine.
Täna on sõbrapäev. Päev mil mäletada sõpru või kallima käevangus tunda end suure ja tugevana. Päh! Igapäev on päev, mil mäletada ja hoida. Ilusad pealesunnitud mõtted. Teod. Kapitalistlik viis vaestelt armunutelt raha välja pressida, et ikka see kõikse ilusam roos saaks oma kallimale. Aga jätame selle…
Semester on alanud. Kass on koju tagasi jõudnud ning proovib mu öiseid hullutavaid mõtteid oma nurramisega summutada. Mul on tunne, et ta on ainuke, kes mind mõistab ja kellele mina saan loota. Tõsi, ta ei tule mulle kell 3 öösel järgi kui ma kuskilt alla tahan hüpata, aga tema olemas olu ei lase mul hüpata. Ta on nagu ankur.

Vaikselt, pehmelt langeb lumi, et matta hing, mis kunagi terveks ei saa…

uni küünal bensiinimeres – süüdimatult süttimatu

Kell saab kohe varsti 9 hommikul. Päike on juba tõusnud, see oli väga veriselt punane ja meeletult külm. Eks ma ise olin sama punane kui see tõus seal järvekohalt. Tulin just töölt ja mingi osa jalgadest on surinal külmund.
Ma ei ole maganud ja und ka samas pole. Ju vist sellepärast ma avasingi wordi. Piirid ja vallid on purustatud. Väsimusekatapult vaikselt lennutab sõnu üle valli.
Ma kardan pimedust ja üksildust. Üksindus on hea. Kui te saate vahest aru. Ma kardan kirjutada. Ma kardan ja see on hirmus. Vanasti oli lihtsam. Hirmuta.
Ma võtsin selle töö, et tappa mõtteid ja sisemist hullust. See õnnestus, ma olen surnud. Hullus elab. Tahab maha lüüa kõik mis on kõrgel.

Inimesed tantsupõrandal. Inimesed diivanitel. Inimesed laval. Kuid mõtet ei ühtki. Ega kirge. Süttimatus… keegi võiks mu põlema panna. Ja lasta mul põleda. Mitte lihtsalt süüdata, et siis karmilt puhuda igasugune lootus.
Aga eks ma ise ju lasen.

Segane jutt segasesse hommikusse, mis lõppeb selgitava unega. Ma magan palju, sest reaalsus on valus.

Aasta kokkuvõtlik kokku traageldamine

Nu nii aasta hakkab lõppema ja kõik hakkavad vaikselt kokkuvõtteid ja võtteid kokku pakkima. Miks mitte seda isegi teha. Seni kuni mälu veel värske ja kainus kõliseb ajukäärude vahel.
Aasta on selline päris muutuste rohke ja armiliselt kasvatav olnud. Nagu oleks kuskil mäe nõlval puupakku käega puruks lööma õppinud. Aga eks see puupakk olegi see näide tugevusest, just nimelt vaimu tugevusest. Pakku veel puru ei löö. Eks selle vaimuga olegi sääne keeruline lugu, et pole seda pidevust järjel ja piitsa tagant sundimas, et edasi lüüa.
Nu ühesõnaga, mulle meeldis see aasta. Pole end sellistest olukordades veel end leidnud ning pole vist kunagi nii palju haiget teinud ega saanud. Ning mu kindluse kivid kõndisid minema, aga ai kurja, te ei kujuta ette milline fundament on nüüdseks kaevatud ja valatud.
Ma vahetasin keelt sellest sügisest. Päris kummaline on olla. Tõsiselt nagu istuks kuskil vihmametsas kivil ja prooviks külaelanikele selgeks teha Platoni idee teooriat. Enam pole asi sõnas ja sellega mängimises. Nüüd. Nüüd tuleb see mõte valada vormi või joonistada valge paber täis sümboleid, millel ei ole kindlat kuju. Täht on hea kerge, ühtne. Reaalne pudel paberile kriipida on juba teine teema. Ja teate need värvid on üksjagu muutlikud ja mitte kunagi piisavalt reaalsed. Seega on kirjasõna sutike kõrvale jäänud.
Ma olen mõneti vanaks jäänud. Ei viitsi enam möllata ning ei leia ka seda seltskonda enam nii kergelt. Aga vist ongi ehk parem. Samas lubasin endale et uuest aastast hakkan jälle sinisilmaks… või siis poen enesesse.
Teate mis, see kokkuvõtete tegemine on ikka jama asi küll…
Parem tõstame klaasid, et elu õpetaks meid piisavalt ruttu, et jääks veel elupäev, kus piisava rahuga saaks elada!

Jänesed tiigriteks

Kauged ajad olid viimased, kes nägid mustaval taustal tähekilde ning sõnasõdu maailma hallusega. Nüüd on uus aeg end jäädvustada miljonite kõrvale ja loota, et miskit tarka tuleb ka välja.
Elu läheb kiirelt, liig kiirelt ja samas liig aeglaselt, et miskit enda jaoks leida, mis paneks mind kirjutama. Rutiinsus närib hinge ja käsud kõrgemalt panevad mind looma sõnadeta. Ma ei mõista ega tunne end hästi. Me kõik teame, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega on mul veelgi suurem vastutus oma tegude pärast. Sõnad. Sõnad. Aga katsu pilti hoomata ja luua. Sama hea oleks püüda kinni jänes ja kasvatada temast tiiger, kes liigi kaaslasi nahka paneks ja kondid surnumatja kombel mataks mustavasse sügavikku oma aega ootama, et keegi kaevaks nad välja ja peaks neid käes keerutades monoloogi surmast ja vakladest, kuningaks saamata…
Nii siis uues olukorras maailma parandamas ja enda teravaid kilde kokku kogumas ja lihvimas. Sõnadega oli hea. Nad allusid korrale, aga pintslitõmme veab rappa ning süsi põletab paberi. Ma ei kujuta ette, mis veel tulise rauaga saab. Kas jään ikka ellu või hoopis leian lahenduse. Kuidas lappida end maailma taustal.
Kui kohtuvad kaks katkist inimest siis tekib vaid kildude mäng. Eriti kui lisada valgust, saab ilusa varjuteatri ajaseainale. Puudutused, millesse on pikitud kriipivaid tähendusi ja lootusi. Õnneks mälestusi pole veel tekkinud, mis tekitaks haavad näpuotstele. On vaid hetked selles igavikus. Kuni saabub tühjus koos hommikukiirtega. Kargus ja soojad pilgud. Muie, mis meenutab põhjust ning annab soovi jääda.
Aga ühesõnaga, ma möllan koolis, et end kasvatada tugevamaks inimeseks ning vabalajal proovin kinnipigistada silmi päriselu ees. Killud on puudu, et parandada ning liig vähe materjali, et uus ehitada. Taome adrad mõõkadeks, kuigi see on vale. Pigem taome mõõgad kilpideks….

küsimuste küsitlus

Mis on meie noortega juhtunud? Miks me õpime hulludelt? Mida ma näen, aga ei suuda tunda?

Need oleksid ehk siis need küsimused, millele ma sooviks täna vastuseid leida. Kas leian on uus küsimus üldse. Kuid see selgub kui ma olen lõpupunkti pannud, kui siiski. Kes seda teab?(oeh, liig palju küsimus…)
Uus kooliaasta on alanud ja pisikesed siblivad hõljuvate seljakottidega mööda linna ja lõbusad ning hirmunud esmakursuslased ja veel lõbusamad, kuid hirmutud teiste kursuste üliõpilased seadsid sammud tarkust nõudma. Mul on aga mingi karvane tunne, et iga uus aasta muutub järjest individuaalsemaks. Istutakse oma tubades ja avatakse end vaid facebooki sinistel lehtedel. Muidu on tõsine tõsidus. Võib-olla ei olegi vaja seda karjas käimist ja koostegemisi, mis kuhugi ei vii. Aga samas, mis pere see on, kes käib vaid kõrvuti ja ei muud? Tõsi, ehk selline ongi tänapäeva pere. Elame ju muutuste ajastul . lasteaialastel on nutitelefonid ja internetis sõber olla on maailma kõige õigem ja keegi ei mäleta enam kuidas ehitada onni või liivakooki, ammugi on ununenud puulehtede poed.
Lihtsalt on kurb kõndida tühjas tares, kuigi on teada, et nende külmade uste taga on inimesed, kellel on oma mõtted, saladused, soovid, hinged. Äkki ma olen lihtsalt liialt kibestunud elus. Mine tea.
Siit saab ilusasti minna teise teema juurde, sest kui aus olla – esimesele ma vastata ei oska. Kui vaid süüdistada ühiskonda ja arengut. Vana-kreekas oleks olnud kummaline, kui sa orjandust ei oleks pooldanud, aga vaata kuhu me nüüd oleme jõudnud… kõige võrdsema ühiskonna juurde, mis olnud. Kastidest saab välja ronida. Kuid tõsi, homoseksuaalsus on suurem tabu kui sel ajal. Eks see see kaalukausi asi olegi. Kes kuidas näeb ja mis on ühiskondlikud normid, samas on ju näha, et eks seegi ole muutumas.
Et vastata küsimusele, miks me õpime hulludelt, tuleks ju need hullud ära defineerida. Kuid see on ju mõneti võimatu. Hullumaja on pandud tänapäeval normide järgi ikka väga normaalseid inimesi. Ja samas keegi ei tea, kunas kõik need Napoleonid lahti lastakse. Kuid mina peatuks pikemalt ehk Platonil, Hitleril ja ehk ka puudutan muid hulle.
Platonil olid mingi suured kiiksud reaalsuse tagaajamisel, otsis kindlat alust ja leidis idee. Mis minu jaoks on üks kõige abstraksemaid asju, sest seda on võimatu tunnetada. Milline näeb välja lauaidee? Kas samasugune kui laud või on ta hoopis vikerkaarevärviline ussike.
Aga Hitler, mis tegi temas kuradi maamunal, eks ikka ideed. Suured ja vägevad ideed. Ning kui olgem ausad, Platonit oleks saanud ilusasti natsiks teha, kui vaadata tema mõtteid ja arvamusi. Kontekstist välja kakkudest on saanud ka piiblist surmarelv. Sama võib teha vaese Platoniga.
Oki, nüüd kõlab see juba suti süüdistamisena. Tuleks ikkagi rääkida õppimisest. Kuidas nad toime tulid ja omast ajast ees olid. Platoni puhul, siis seda, et ta oli oma aja targimaid mehi ja pani nii mõnelegi toredale asjale aluse, nt nipile, mis seostas poliitika majandusega, mille võttis Marxx üle. Hitleri puhul võtaks ma küll mütsi maha, kui hea kõnemeistri ees. Tüüp teadis kuidas kaasa kiskuda virisevat pööblit. Ja nuh, ärimeestele oskas ta ka õige mulje oma ajastu alguses jätta.
Nuh nägemise osas ma peaks tänama evolutsiooni ja seda et miskit metsa ei läinud kui ma kuskil vees hulpisin ning geene, mis olid päris normaalselt end kokkukeevitanud. Ja nüüd tuleb selle omadusega elada ja vaadata. Tõsi, võib näilise pimedusega mööda maad ringi tuusteldada, aga see mitte ei tule mul välja. Seega mida siis…
Purjus inimesed rääkimas purjus ja viltuseid jutte ning sulandus on puudulik. Kas asi on selles, et enam lihtsalt ei oska end vabaks lasta või joon ma liialt vähe, et sulanduda. Või, mis on suurem, otsin ma miskit muud. Seega ma näen lõbusaid seltskondi, aga ma ei suuda seda tunda. Miks? Kes kurat seda teab. Aga ma lepin. See on hea.

Nagu näha, tuleb igale emoblogile kohaselt ka sutike halada, muidu lähe asi ikka täitsa käest ära.

Mõni sõna vabadusest

Nu paar sõna võiks öelda kah…

Kui kulgeda mööda tühja linna, ma ei mõtle inimestest tühja linna, vaid seda, kus sinu kui liikleja jaoks ei ole mitte midagi, on tunne et üksindus surub hinge kinni. Vaatad tänavaid, mis on võõrad ja külmad. Tõsi, palju tumedanahalisi turiste liigub ringi ja head toidulõhnad ajavad meeled segadusse, aga südames on ikkagi kalk olla. Kõnnid ja vaatad ja tead, et miski pole see, mis peaks olema. Eksled, aga mitte sõbralikus mõttes. Kuni, leiad kellegi kellega koos ekselda ja linn muutub sõbralikumaks. Lihtsalt, siis ei ole linn enam tühi, vaid on olemas ja tekkinud see leer, et meie ja nemad. Linnas ringi tiirutavad on võõrad, aga mul on oma kamp, isegi kui kamba moodustavad mina ja vaid üks inimene veel. Mul on see suhestumus, mis aitab peita seda teadmatust, mis kus on ja mida kuradit need võõrad must tahavad.
Kui aus olla, siis ma vahel küsin endaltki, mida kuradit ma tahan. Ning ma ei tea. Vanasti ma teadsin, arvasin teadvat või ehk isegi oli nii. Teadsin, et tahan vabadust ja tasakaalu. Kuid, kui vaadata nende suursuguste sõnade taha unustame me ju tihti nende tähenduse ja nad on muutunud vaid sõnakõlksudeks.
Vabadus on mõneti kontroll. Kontroll oma elu üle. Samas, kes ikka paneks võrduma kontrolli ja vabaduse. Tõsi, kuulsad mehed on ju sõnastanud asja hoopis nii: “ vabadus on tunnetatud paratamatus“. Jajah, me kõik teame, et on olemas kahte liiki vabadust: negatiivne ja positiivne.
Mida mina tahtsin kunagi ei olegi ehk väga selge. Pigem oli see lihtsalt võitlus ja pisike kisa ja hea deviis, mida järgida. Olen vabaduse otsija. Tahan lahti saada piiridest ja nõuan õiguseid. Päh!
Esiteks on see võimatu. Paratamatu. Ühiskond surub pääle. Kellelgi siin maailmas on võim minu üle. Nu jah, eks eesmärk ju vist oligi pesast välja saamine. Hajutada piire. Kui kitsamaringi piirid on purustatud, siis algavad uued ja uued jne. Asi on mõtlemises vist pigem. Sest nii või naa oleme me loomaia asukad, kes vahel märkavad ja vahel ei märka oma puurivarbasid. Samas kui tunda rõõmu sellest, mis on ja olla seesmiselt vaba, siis ei hoia mingi puur meid ju kinni. See nõuab aga palju.
Aga kui see mõttetu filosofeerimine kõrvale jätta, siis ma tahtsin vabadust, seda põhimõtteliselt kätte saades, ei tahtnud ma seda enam. Hakkasin muid piire enda ümber otsima. Liigseidki ehk, kui uskuda kõnelejaid. Inimestel on väga hea oskus end petta, mis toob kaasa teiste petmise, aga teisi me petame kogu aeg, nii et seda on raskem märgata. See teiste petmine on liiga tavaliseks muutunud. Jälle käib mu mõte kuskil uitamas. Piiridest petmiseni on siis vist ikka pisike maa. Aga kes teab, mina pean selle üle veel vaikselt mõtlema ja kogemusi koguma.
Ühesõnaga on minu arvamus, et inimene vajab piire nagu ta vajab ka midagi millesse/kellesse uskuda. Turvalisem tunne on siis kohe. Aa, unustasin, et kui olla vaba siis peab ise oma tegude eest vastutama(asi, mida ma ise väga ei oska) ja seega on hea, kui on keegi kelle kaela kõik ajada.
Peaksin ausalt ütlema, et mõte on uitama läinud ning jutt on tulnud niigi liiga pikk.

sõnatus

Teate miks ma enam ei blogi eriti… nu asi ei ole selles, et mul poleks miskit öelda või ma ei oleks miskit erilist teinud. Asi on lihtsalt selles, et ma suudan nagu kuidagi läbi mõelda enne kui mu teele satub arvuti. Või pigem on asi selles, et mina ja word ei saa läbi.
Aga ütleme nii, et eile koju sõites tuli päris ilus blogipostitus kokku…